Tunned, et käid liiga harva kinos ja pole ammu ühtegi filmi suurelt ekraanilt vaadanud? Tead, et parajasti linastub palju häid Eesti filme, aga aega nende kõigi nägemiseks napib?
Mul on sulle pakkumine, millest on võimatu keelduda.
Kõigest 80 minutit, järjest viis värsket Eesti filmi ning piletitulust osa veel ka Ukraina filmitegijate toetuseks.
Eile, 4. aprillil esilinastus „Kadumise lühikursus“, mis on kassett viie Eesti lühifilmiga. „Viis korda võimsam kinoelamus!“ kirjutatakse selle kohta.
Viiest kassetile jõudnud režissöörist neli on naised ja ainuke meesrežissöör sellel kassetil on minu kallis vennaraas Tõnis Pill.
Nende filmide seltsis saab naerda ja (natuke) nutta, saab tunda end ebamugavalt, aga täitsa mugavaltki.
Madli Lääne eksperimentaalne „Kallid reisijad“ ajab kogemustega ühistranspordiliikleja ilmselt pisut sügelema.
Minu venna film „Sinine“ on pandeemialaps, mistap ametliku esilinastuseni jõudiski alles nüüd. Ma ei ole siin erapooletu kriitik, aga see on selle kasseti liigutavaim film, praeguses ajas ja päris.
Katariina Aule komöödia „Heiki teisel pool“ on välja tulnud vaimukas ning naerutab hästi.
Rebeka Rummeli „Triivides kaugusse“ on minu teine lemmik sellelt kassetilt, muu hulgas peaosatäitja Julia Augi tõttu.
Ja Eeva Mägi “3. oktavi F” on selle kasseti uskumatuim film, sest see on naerutav ooper-vestern. Just! Ooper! Vestern!
Kassett on sel aastal nomineeritud ka Eesti filmi- ja teleauhinnale. Mu venna film „Sinine“ oli 2021. aastal nomineeritud lausa neljas, s.o parima stsenaariumi, naisnäitleja, lühifilmi ja helirežii kategoorias. Ning teisedki filmid on (juba) saanud tunnustusi, nomineerimisi, festivalitähelepanu.
Lisa kommentaar