Kolm õde ehk Teekond sinna, kuhu naistel asja pole

Kirjutas

min lugemine

Ekraanitõmmis ajakirjas Sugu: N 2015. aastal ilmunud muinasloost.

Järgneb muinasjutt – pisut utreeritud, ent õpetlik – kolmest õest ja nende teekonnast üle Tööturu ränkraske maastiku Karjääriredeli Tippu. Kuigi jutust puuduvad igasugu meessangarid, olgu läbipaistvuse huvides öeldud, et kirjutamise käigus ei vigastatud ühtegi printsi valgel hobusel. Traditsiooniliste muinasväärtuste tulihingelistel austajatel lugemine omal vastutusel.

Elasid kord kolm õde. Nad olid tublid, töökad ja korrektsed – täpselt sellised, milliseks üldharidussüsteem neid kasvatas. See tähendas ka seda, et õed olid liialt orienteeritud vaid parimatele tulemustele, pelgasid valesid vastuseid ja eksimist üleüldse ning vajasid teistelt pidevalt kinnitavaid hinnanguid oma tubli-olemise kohta, nagu viksid ja viisakad koolitüdrukud ikka. Ent hoolimata maailma püüdlustest neid soolistesse raamidesse suruda, unistasid kõik kolm ka jõudmisest päris Karjääriredeli Tippu – sinna, kuhu nende teada jõudis naisi liiga vähe.

„Hakkame aga minema, enne kui keegi meie oma arvamuse olemasolus kahtlema hakkab!“ arutlesid naised ja asusid teele.

Nad jõudsid rännata kolm päeva ja kolm ööd, kuni jõudsid Kõrghariduskurusse. Seal tuli valida seiklusteks ja väljakutseteks sobilik varustus. Vanim õdedest plaanis jõuda mõne suurettevõtte tippjuhiks ning omandas ärijuhtimise magistrikraadi. Keskmine õde igatses maailma parandada päris rohujuuretasandil ning otsustas õppida õpetajaks. Noorem õde mõtles ja kahtles ja mõtles ja kahtles ja mõtles veel ning kuigi oleks südamepõhjas ehk soovinud midagi muud, valis lõpuks riigiteaduste eriala, kaaludes, et temast võiks siis saada hoopis poliitik.

Ei, väikesed ja suured sõbrad, ärgem laskem end eksitada sellest, justkui oleks eelnev kõik olnud lihtne ja rahumeelne. Nimelt varitsesid õdesid Kõrghariduskurus kurjad Stereotüübid, millest nii mõnigi jättis naistele armid. „Ma ei ootagi, et neiud selles õppeaines üle „C“ saaksid,“ torkas üks Stereotüüp vanemat õde. „Õpid õpetajaks – nii tore! Pead leidma rikka mehe, et ikka võiksid sellist tööd endale lubada!“ küünistas keskmist õde järgmine. Nooremal õel rebis kolmas Stereotüüp küljest suure tüki enesekindlust sedastusega: „See sinu esiti soovitud IT ongi selgelt meeste värk. Hea, et valisid ikka humanitaarvaldkonna!“

Kurust viimaks väiksemate või suuremate vigastustega läbi käinud ja natuke mööda Tööturu Praktikanõlva jalutades hingegi tõmmata saanud, tuli ette Titeteo mets. Naised mäletasid, et kuskilt olid nad sellest lugenud, ning teadsid, et seal ootas neid ees järgmine väljakutse – Otsuse Toigas. Metsa mindi uljalt – oli ju ikkagi 21. sajand ning olud vanaema juttudega võrreldes muutunud!

Laas muutus tihedamaks ning puude-põõsaste tagant ilmusid välja Osutajad ja Vihjajad. Nad polnud sisimas tingimata pahatahtlikud, ent pidasid enda kohuseks õdedele näpuga näidata. „Millal sa juba lapsed saad?“, „Sinu eas olin ma juba teist korda rase!“, „Kuigi Teil on juba üsna hilja, siis kas ikka plaanite lähiajal sünnitada?“, „Mees võib ju naisel olla, aga laps PEAB olema!“

Ja keset metsa ootas neid Toigas.

Vanem õde lähenes esimesena. Ta juba teadis, mida teha: nimelt oli ta otsustanud, et ei soovi lapsi. Sellest kuuldes kõmistas Otsuse Toigas õde ümber veenda, küll meelitades, küll ähvardades, ent naine jäi endale kindlaks. Toigas aga ei jätnud asja niisama, vaid needis õe ära. Ta pani teda igavesest ajast igavesti jälitama Ühiskondliku Tänitaja, kes sellest päevast peale talle regulaarselt meelde tuletas, kui halb on lastetu naine, kes ei täida oma kohust riigi ja rahva ees, ning kuidas küll ükskord algab aega, mil kõik ahtrad lausa kahest otsast lähevad lastetusmaksu alla oma sõnakuulmatuse eest!

Keskmine õde otsustas lapsed saada ning lausa mitu. Toigas veenis teda aga metsa jääma pikemaks kui õel esiti planeeritud, sest üks õige ema peab oma lapsed ikka ka korralikult üles kasvatama! Hoolimata paigalpüsimisest, ei pääsenud aga ka keskmine õde isiklikust Ühiskondlikust Tänitajast, kes naist valvama pandi. Iga kord, kui õde tõusis, et teekonda Karjääriredeli Tippu jätkata, ühmas Tänitaja: „Kuidas sa saad minna, kui su pisim on alles aastane/kolmene/kuuene?!“. Või sisistas niisama: „Kas ikka arvestasid, et saad täpselt nii palju lapsi, kui üksi jõuad üles kasvatada?!“

Noorem õde sai samuti lapse, ent pani pea kohe metsast putku ning jätkas teekonda, pisike pamp seljas. Toigas läkitas suures meeleheites temale sappa lausa Avaliku Hukkamõistja, kes igal võimalusel pildus kommentaare nagu „Rongaema!“, „Egoist!“ või „Sinusuguselt tuleks lapsed üldse ära võtta!“

Õed olid seega Karjääriteel lahku läinud ja jätkasid oma rännakut teineteisest eraldi. Päris Tipu lähedal tuli neil astuda üle Vanusejõe, mis kontrollis, ega naised liiga noored olnud, et Tippu jõuda, ega liiga vanaks saanud, et üldse enam kuhugi ronida. Jõe ületamise järel ootas igaühte ees aga (loodetavasti) viimane väljakutse.

Nimelt valvas Tippu – seal päris palgalõhe serval – kuri draakon Süsteem. Ta polnud naisi väga tihti nii kõrgel enda juures näinud ega teadnudki, kuidas täpselt reageerida. Õdede ükshaaval saabudes tundis ta, et ega see ikka päris õige ei ole – ühel veel täitsa titt kah kaenlas – ning andis neile valida kolme ukse vahel. Kui õde ukse taga peituva raskuse ületab, on ta piisavalt tõestanud, et on meestega samaväärne, ning pääsebki Tippu.

Esimesena draakonini jõudnud vanem õde valis ukse, millel ilutses silt Klaaslagi. Sisenedes tundus kõik lihtne: tuli usinasti tööd teha, kõiksugu probleeme lahendada ning muudkui kõrgemale ronida. Ent äkki lõi naine pea ära, kuigi kõrvalredelitel turninud mehed said muretult edasi. Nõutu õde märkas pisikest silti: „Tähelepanu! KLAASLAGI! Edasi pääsemiseks peate olema mees.“ Sinna oli sirgeldatud täiendusi nagu „Loogish, naine hakkab ju sarisünnitama! Ja siis on kogu aeg haigetega kodus! Selliseid pole mõtet edutadagi!“ ja „Tegelikult on juhtimine ikka meeste värk, naised on liiga emotsionaalsed! #lol“.

„Pagana stereotüübid,“ vandus naine omaette ja läks klaasi purustamiseks kuvaldat otsima.

Noorem õde, kes enne keskmist metsast tulema sai, sisenes uksest nimega Klaasjärsak ning oli meeldivalt üllatunud. Väga kiiresti pakuti talle juhikohta – no olgem täpsed! – lausa ministritooli, mille ta ka pärast kaalumist vastu võttis. Ent mida aeg edasi, seda enam mõistis õde, et talle tagumiku alla surutud tool kõigub ohtliku järsaku serval. Mehed, keda oli valdkonnatippude hulgas oluliselt rohkem ning kellel seetõttu ka parem ligipääs olulisele ametlikule, aga eriti mitte-ametlikule informatsioonile, ning keda tavaliselt esmajärjekorras ministriks oleks eelistatud, olid olnud kavalad. Nimelt oli valimisteni liiga lühike aeg, hakkamaks oma äsjapestud ülikonda määrima – liiati nii probleemsel alal. Seega las juhib keegi teine, keegi tavapäratu, keegi, kelle puhul ühiskond eksimuste korral saaks öelda: „Mida te siis ootasite? Naine ju!“

„Kuradi vorstipartei,“ pobises minister vihaselt ja püüdis kõikuva tooliga paremat tasakaalu leida.

Keskmine õde, kes ka lõpuks metsast tulema oli saanud, sisenes uksest nimega Klaaseskalaator. Täitis seal oma õpetajaülesandeid, kahmas tööle tagasi saamise joovastuses lisategevusigi ja unistas direktoriks tõusmisest. Järsku aga tabas, et vastassoost kolleegid, keda maastikul muidu liiga vähe, said mööda iseliikuvaid treppe temast oluliselt kiiremini üles – kes õppedirektoriks, kes koolijuhiks. Kusjuures võis märgata, et naiskolleegid ise tõukasid nn ebatüüpilisse valdkonda tööle tulnud mehi kõrgemale, kuna „kanakari vajab ikka kukke“.

„Kuradi patriarhaat,“ kirus õde valjult ja punastas, nagu korralikule piinlikkust tundvale tüdrukule omane.

Kui vanem õde pole suutnud klaaslage purustada, kui keskmine õde pole suutnud redelil eskalaatoriga samas tempos ronida ja kui noorem õde pole järsakust alla pudenenud, on nad nendes tubades ilmselt tänase päevani. Tippu jõudnud mehed aga kehitavad õlgu: „No ei leia kuskilt neid naisliidreid! Tikutulega otsime, aga keda pole, seda pole! Ju nad siis ise ikka ei taha siia eriti ronida!“

Muinaslugu ilmus esmalt 2015. aasta talvel ajakirja Sugu: N esimeses numbris. Leiad kogu ajakirja siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga