“See suvi on olnud teisiti kui paljud möödunud suved. Sündmused Ukrainas on toonud kaasa ärevust, sügavat muretsemist ning üha uusi plärisevaid äratuskelli. Eesti ühiskond otsib nii sõpradelt kui ka iseendalt aina aktiivsemalt kinnitust, et me oleme tõesti kaitstud,” kirjutasin 2014. aasta teadmiste kuu alguses ERRi arvamusportaalis.
Kuigi uuringud on näidanud, et meie rahva kaitsetahe on kõrge, on sel suvel meedia ridades ja ridade vahel ometi korduvalt esitatud küsimust: mis kindlustab, et sõjategevuse puhkemisel ei saa Läänemerest mootorpaatide Rootsi-suunaline võidusõiduareen, vaid suudame ja soovime end ühtse kogukonnana vähemalt 5. artikli täieulatusliku rakendumiseni Tead-Küll-Kelle eest kaitsta?
Ühe potentsiaalse võluvitsana kaitsetahte tõstmisel on käidud välja idee kohustuslikust riigikaitseõpetusest gümnaasiumiastmes. Õnneks on haridus- ja teadusministeerium selle mõtte esialgu kõrvale tõstnud.
Miks õnneks?
Kõigile ühtviisi kohustusliku riigikaitseõpetuse tegelik kasu – eriti just kaitsetahte tõstmisel – on küsitav. Iga „Harry Potteri“ fänn teab, et nn valgete võlurite ja nõidade tahe kogukonda Voldemorti vägede eest kaitsta ei tulnud sugugi koolitunnist, kus mustade jõudude vastast kaitset õpetati. Kohe kindlasti ei kasvanud noorte kaitsetahe võluvalitsuse poolt kaitseõpetajaks saadetud Dolores Umbridge’i kuivadest teooriatundidest.
Kaitsetahe ning võitlusvaim võrsusid sügavalt kogukonda juurdunud väärtushinnangutest, mh veendumusest, et ükskõik kelle tapmine ja piinamine iseenesest on lubamatu, aga ka lihtsast hoolimisest, tugevast soovist kaitsta oma lähedasi, oma kodu.
Mis on kodu, kus on kodu?
Haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik tõdes augustikuu alguses, et õpilaste suhtumist ja hoiakuid ühiskondlikesse väärtustesse, mh kaitsetahtesse kujundatakse koolis igapäevase töö käigus, kusjuures seda peavad tegema kõikide ainete õpetajad. Jah, riiklikes õppekavades on kirjas rida kogu õppetööle ja koolikeskkonnale kehtivaid üldpädevusi ja alusväärtusi: näiteks kodaniku- ja sotsiaalne pädevus, aga ka vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu ning patriotism.
Mida loetletud väärtused täpselt tähendavad või kuidas neid tunnist tundi edasi peaks kandma, on suuresti õpetaja ning kogu koolipere enda kujundada; tähtis roll on mõistagi ka pere- ja kogukonnal. Kui kevadel mõne Noored Kooli programmi osalejaga uurisime, kuidas õpilased, koolmeistrid ja lapsevanemad näiteks patriotismi mõtestavad, saime teiste hulgas järgmisi vastuseid: „armastus kodumaa vastu“, „see, kui sa armastad oma riiki“, „ustavus oma riigi ees“, „austus isamaa vastu“, „isamaa-armastus“. Need on aga lihtsalt – olgem ausad – rida järgmise tasandi abstraktsusi.
Mis (värvi) on armastus, austus või ustavus? Mida tähendab teismelistele „isamaa“ ühiskonnas, kus üksikemadus (või paremal juhul kasuisadus) näib olevat pigem reegel kui erand? Mida kujutab endast „riik“ noorele, kelle hellitavalt mugavuspagulas(t)eks tituleeritud vanem(ad) teises riigis perele söögiraha teenimas käivad? Kummale riigile ollakse ustav? Kuivõrd veenev patrioot on õpetaja, kes väärikamate elutingimuste nimel suviti Soome kurke või maasikaid korjama on sunnitud sõitma?
Nii mõneltki hilisteismeliselt põhikooliõpilaselt olen sageli kuulnud või lugenud seisukohavõtte, et neil pole vaja eesti keelt õppida, sest esimesel võimalusel minnakse niikuinii minema. Järjekordne mugavuspagulane, arvaks ilmselt Tõnis Lukas? Endine haridus- ja teadusminister võiks endalt küsida, mille jättis ministrina tegemata, et nt 2004. aastal kooliteed alustanud poiste ja tüdrukute hulgas on noori, kes üheksa aastat hiljem nõnda veendunult kodumaa tolmu oma jalgelt pühkida tahavad. Selliselt lekkivat kaitsetahet ei lapi ühegi riigikaitsetunniga.
Veel enam: mis on süsteemis – hariduses või riigis tervikuna – valesti, et näiteks ühe mu sõbra poolt arvamusfestivalil tehtud pildiklõpsult võib lugeda 9-aastase poisi unistust tulevikukodust seal, kus tema vennad töötavad, st Helsingis?
Püssilaskjad ja supikeetjad
Lisaks kaitsetahte pärast muretsemisele on meil minu hinnangul isegi olulisem probleem – kaitseteadmatus. Vaid väike, igati liiga väike osa ühiskonnast tegelikult teab või vähemalt aimab, mida sõjaolukorras teha, ning neil on tegutsemiseks ka vajalikud oskused. Mina, hoolimata oma kõrgest kaitsetahtest ning sellest, et riigikaitseõpetuski gümnaasiumis omal ajal läbitud, sügaksin ilmselt tükk aega kukalt, mõeldes, kas, kus ja kuidas kasulik olla võiksin. Enamik kaitsetahtelisi naisi, aga ka ajateenistusest kõrvale jäänud mehi tunneb ilmselt sama.
Facebooki Virginia Woolfi nimelises feminismigrupis käib arutelu naiste suuremast osalusest riigikaitses, mh sooneutraalse ajateenistuskohustuse rakendamise vajadusest ja võimalikkusest. Riigikaitsetund kehtiva meessoopõhise ajateenistussüsteemi korral pakub neidudele gümnaasiumis enamasti vaid ajutist meelelahutust, sest kuklas tiksub ühiskondlik teadmine, et riigi kaitsmine on mehe ülesanne ning naise pea ainuvõimalik panus sõja ajal on metsas sõdurisuppi keeta. Suppi on ka tarvis, aga kas tahe ja oskused suppi keeta ning tahe ja oskused püssi lasta on naistele-meestele sootunnustega kaasa antud?
„Harry Potteri“ Voldemort võideti muuhulgas seetõttu, et mustade jõudude vastase kaitse põhitõed ja -oskused omandasid nii tüdrukud kui poisid, kusjuures Hermionele, Tonksile või professor McGonagallile ei öelnud lahinguteks valmistudes keegi: „Kuulge, tüdrukud, las mehed tegelevad sellega!“ Samas polnud võluriühiskonnas meestel soopõhist kohustust elu ja surma nimel võidelda: need, kes ei osanud, suutnud või julgenud, võisid panustada teisiti.
Kas on mõeldav, et 21. sajandi Eestis on ka mugutüdrukute ja -naiste osalus riigikaitses suurem ning seda sealjuures soostereotüüpilise supikeetmiskohustuseta? Veel enam: kas ajateenistus 21. sajandil ei võiks tähendada nii meestele kui naistele kohustuslikku valikut erinevate riigi kaitsmiseks vajalike võimaluste hulgast, vastavalt sellele, milles igaüks end soost sõltumata pädeva ja kasulikuna tunneb?
Selge on see, et kaitsetahe ei peitu püsside ega supikatelde vahel valimises, vaid sõltub kaitsjate väärtushinnangutest, hoolimisest, kogukonna kuuluvustundest. Haridussüsteem tervikuna, mitte üks või teine kohustuslik koolikursus, on siinkohal oluline osa Eesti julgeolekugarantiist.
Ja nii nagu õpetajaskonna väärtused ja õpetajate suhtumine oma õpilastesse mõjutavad noorte väärtushinnanguid, suhtumist kooli ja kaaslastesse, mõjutab riigijuhtide väärtuspagas ja suhtumine oma rahvasse ka viimase valmisolekut riigi eest seista.
Artikkel ilmus esmalt 2. septembril 2014. aastal ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar