Lapsed soovivad kiusamise kaudu parandada näiteks iseenda positsiooni grupis, sama on täiskasvanutega, kirjutasin 2020. aasta algul rahvusringhäälingu arvamusportaalis.
Kiusamise nähtusest, definitsioonist, tagajärgedest, probleemi ulatusest Eesti koolides, aga ka töökohtadel ning ühiskonnas laiemaltki on viimase viie-kümne aasta jooksul aina rohkem ja teadlikumalt räägitud.
Kuigi kiusamisega seotud müüdid ning mõningad eelarvamused on visad kaduma, jääb Kiusamisvaba Kooli kogemuse järgi aina vähemaks neid täiskasvanuid, kes peavad kiusamist normaalseks, kes soovitavad lihtsalt ära kannatada või märksa kõvemini vastu anda.
Kui tahtlik ja korduv kahju tegemine ebavõrdsel positsioonil olevale inimesele – lapsele, noorele, täiskasvanule – satub olema n-ö lihtne juhtum, hõlmates kellegi halvustamist näiteks kehakaalu, riiete või hobide pärast, saavad nii täiskasvanud kui ka õpilased aina kiiremini aru, et nii ei tohi ja tuleks kuidagi sekkuda.
Õpilaste vanemaks kasvamise käigus kerkivad aga teemad, mis on täiskasvanutegi jaoks sageli ebamugavad. Sellistel puhkudel kipuvad nii noored ise kui ka nende õpetajad ja vanemadki liiga sageli tegema nägu, et… ehk läheb mööda. Äkki keegi teine sekkub. Äkki ohver ise ikkagi… läheb ära ja siis jääb kiusaminegi katki.
Ebamugavate teemade all pean silmas eelkõige kiusamist seksuaalsuse, aga ka näiteks rassi, rahvuse või hoopis religiooniga seotult.
Seksuaalne kiusamine: kellele võõras mure, kellele argipäev
Näiteks seksuaalset kiusamist ei ole Eestis veel väga palju uuritud. Kiusamisvaba Kooli sihtasutus on aga küsinud KiVa programmi kasutavate koolide õpilaste käest seni kahel järjestikusel õppeaastal ka seksuaalse kiusamise kohta.
Viimasest anonüümsest veebipõhisest küsitlusest 2019. aasta kevadel nähtus, et vähemalt ühte kolmest keha ja seksuaalsusega seotud kiusamise vormist – kas suulist, füüsilist või küberkiusamist – on kogenud kokku üle 14 protsendi 4.-6. klassi poistest ja üle üheksa protsendi tüdrukutest.
Kõige enam on kokku puututud sõnalise keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega ehk ebameeldivate märkuste ja nimede andmisega.
Meile teadaolevalt on Eestis hetkel vaid KiVa programmiga liituda soovinud koolidel võimalik regulaarselt ja järjepidevalt selliseid väärt ja vajalikke andmeid vaadelda ja analüüsida, nende põhjal teadlikumalt planeerida ja tegutseda. Ning saame öelda, et viimase kahe õppeaasta jooksul on koolidest meieni jõudnud ka rohkem päringuid ja appikutseid seksuaalse kiusamise leevendamiseks ja lõpetamiseks.
Eesti LGBT Ühing viis 2018. aastal läbi Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu ning sealt nähtus muuhulgas, et ligi 70 protsenti Eesti LGBT+ õpilastest on kogenud mõnitamist ja ähvardamist ehk vaimset vägivalda oma seksuaalse identiteedi, sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu ning ligi 80 protsenti on kogenud tõrjumist.
Uuringu põhjal võib aimata, et kolmest LGBT+ noorest umbes kaks puutub meie koolides kokku üht või teist sorti lühi- või pikaajalise kiusamisega, kusjuures neil õpilastel napib usku ja positiivseid kogemusi, et koolitöötaja soovib teda aidata või suudab sellistele kiusamisjuhtumitele lõpu teha.
Ning nende noorte ebalus või lausa pelg täiskasvanute suhtes on kahjuks liiga sageli ka põhjendatud.
Kui eelmisel õppeaastal nii Rakveres kui ka Orissaares LGBT+ noored kiusamise sihtmärgiks said, tulid kohati kõige valusamad torked just täiskasvanutelt – lapsevanematelt või teistelt küpsetelt kodanikelt, kes ühtede laste kaitsmise sildi all tegid tõsiselt haiget teistele.
Kui viimati Pärnus ja Tartus soovisid noored kuulata ja rääkida LGBT+ õpilaste muredest ja rõõmudest, olid need taas täiskasvanud, kes pidasid õigeks – taas seda ühtede laste kaitsmisega põhjendades – teha oma sõnade ja olekuga liiga teistele, niigi haavatavatele noortele.
Täiskasvanudki muretsevad, mida teised neist arvavad
Lapsed soovivad kiusamise kaudu parandada näiteks iseenda positsiooni grupis, parandada enesetunnet. Sama on täiskasvanutega.
Õpilased, kes kiusamist kõrvalseisjana jälgivad ning sekkuda ei julge, saavad küll enamasti aru, et toimuv on vale, ent tihti pelgavad, et võivad sekkumise järel ise pilgete, kiusamise järgmiseks ohvriks sattuda. Sama on sageli ka täiskasvanutega.
Täiskasvanuidki mõjutab kiusama ja kiusamisega kaasa minema, seda aktsepteerima või läbi sõrmede vaatama grupi surve, liidri arvamus, ka võimalus ronida mõnel hierarhiaredelil üles, alateadlik soov parandada enesetunnet või vajadus säilitada olemasolev positsioon mõnes enda jaoks olulises kogukonnas.
Ja täiskasvanudki muretsevad, mida teised täiskasvanud neist arvavad.
Kas mõni kõvahäälne lapsevanem, võimukas kohalik liider või selleks pürgija hakkab riidlema, halvustama, omakorda kiusama, kui me õpetaja või koolijuhina, ema või isana, noorsootöötajana või lihtsa kõrvalseisjana võtame julguse n-ö tuleohtlikel teemadel rääkida ja näiteks välja öelda, et LGBT+ noore või teistsuguse usutunnistusega perekonna või rändetaustaga kogukonnaliikme kiusamine ei tohi olla lubatud?
Kiusamise peatamata jätmine on kahjulik kogu ühiskonnale
Uuringutest nähtub, et kiusamisel on tõsised ja potentsiaalselt pikaajalised kahjulikud tagajärjed, seda eelkõige kiusamise ohvrile, kuid samuti kiusajale endale ning kõrvalseisjatelegi, sest kestva kiusamise korral lööb kõikuma nendegi turvatunne.
Kiusamisse sekkumata jätmine ning selle vaikiv aktsepteerimine on seetõttu lõpuks kogu ühiskonnale kulukas. Näiteks Rootsi kiusuennetajad on koostöös toetajatega välja selgitanud, et ühe aasta jooksul riigi koolides aset leidnud kiusamine maksab sealsele ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul 17,5 miljardit Rootsi krooni, s.o umbes 1,8 miljardit eurot.
Õnneks nähtub uuringutest, teadlaste analüüsidest ja avastustest üle maailma – ning KiVa programmi kasutavates koolides ka Eestis – et kiusamist on võimalik peatada ja vähendada. Küll tuleb kiusamiskäitumise vähendamiseks ning sekkumisjulguse kasvatamiseks teha järjepidevalt, kannatlikult ja süsteemselt tööd nii õpilaste, koolitöötajate kui ka lapsevanemate teadlikkuse, samuti oskuste ja hoiakutega.
Turu ülikooli teadlaste koostatud materjalidele toetudes võib öelda, et koolides tuleks mh teadlikult ja julgesti, argise kiusuennetuse argise osana rääkida näiteks vähemustest ja aktsepteerimisest, eelarvamustest ja sallivusest.
Ka sotsiaalministeeriumi algatatud kampaania “Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” eesmärk on suunata tänaste täiskasvanute teadlikkust, oskusi ja hoiakuid, et LGBT+ noorte, mõne teise vähemuse või mingil põhjusel ebavõrdsel positsioonil oleva inimese toetuseks tegutseda oleks hoopis populaarne ja uhke, selmet kuskil nurgas sosistada, miks ta siis on selline… teistsugune.
Artikkel ilmus esmalt 30. jaanuaril 2020. aastal ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar