Pidev puudus, eriti Nõukogude okupatsiooni lõpukümnenditel, siis keerulised üheksakümnendad ning võitja-võtab-kõik-tüüpi nullindate buum – see kogemus on juurutanud enamikku meist iha püüelda kõrgemale, lubada endale rohkem, elada suuremalt, rikkamalt, paremini.
Ilmselt on paljud inimesed unistanud kui mitte häärberist, siis vähemalt suurest ja korralikust majast koos märkimisväärse aiaga. Lotovõidust või paarist. Uhiuuest autost. Oma esimesest (ja mõne aja pärast juba iga-aastasest) puhkusereisist välismaale, esialgu Soomegi, seejärel aina kaugemale. Sellest, et võiks olla parem naabrist ja võib-olla ka kõigist oma sugulastest.
Tahe tõestada, et Eesti võib oma väiksusest hoolimata olla milleski esimene – ning kui mitte kõige rikkam, siis viie kõige rikkamagi hulgas –, on olnud sisse kirjutatud ka meie poliitilistesse debattidesse, sest see on maandunud viljakale pinnasele, tabades täpselt neid ootusi ja lootusi, mille ajalooline kogemus on meisse sügavale istutanud.
Aga siis hakkab keegi kliimakriisist rääkima. Sellest, et tuleb tarbida vähem. Sellest, et meie unistatud lennureisidel on suur ökoloogiline jalajälg. Sellest, et aina suurema kasvu, rohkemate asjade ja luksuse poole püüeldes sureme kui mitte meie ise, siis vähemasti meie järeltulijad ning paljud liigid meie ümber aina kiiremini ja kibedamalt.
Aga meie pole ju süüdi! Meie alles jõudsime peole! Me tahame ka asju hooletult ära visata, toitu raisata ja elada nii, nagu poleks homset!
Vähem on (uus) rohkem
Aegamisi küll, aga siiski kasvab nende inimeste hulk, kes mõistavad, et midagi peab muutuma. Kliimateadlaste kõrval räägivad kasvuiha muut(u)mise vajadusest juba ka (mõned) majandusteadlased. Noorte – ja põhjusega vihaste – kliimaaktivistide kõrval on hakanud järgemööda arvamusruumi veenma ka need, kes ise kliimakriisi tagajärgedest ehk kõige vähem puudutatud – (mõned) keskealised valged mehed.
Sellest, et mingeid muutusi oodatakse, saavad üha enam aru ka ettevõtted, kes püüavad turul ellu jäämiseks ning tulevastele ostujõulistele põlvedele mõeldes pakkuda keskkonna- ja kliimasõbralikke tooteid ja teenuseid. Tõsi, mõnikord läheb nende toodete-teenustega paremini, mõnikord (väga palju) halvemini ehk rohe- või muu pesu hõnguliselt.
Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju? Enam mitte. Võidab hoopis see, kes vähemaga toime tulla oskab ning pea igal inimesel siinses heaolupiirkonnas tuleb varem või hiljem selle nimel pingutama hakata.
Sest kui me ei tee seda varem, kliimamuutuste pidurdamiseks ja ökoloogilise mitmekesisuse säilimiseks praegu, tuleb meil hiljem ekstreemsete kliimasündmuste, sagenevate konfliktide, aina piiratumate ressursside, kliimapõgenike surve ja muude omavahel seoses olevate põhjuste tõttu märksa vähemaga kohaneda niikuinii.
Eesti territooriumil on keskmine temperatuur tõusnud juba kiiremini ja rohkem kui mujal maailmas, kuid sellest hoolimata jääb Eesti üheks vähestest piirkondadest, kus saab ka edaspidi suurema mureta elada ja hingata, toitu kasvatada, kus leidub piisavalt vett.
Mujal on elu juba keerulisem ja muutub veel raskemaks. Eluks vajalikud tingimused muutuvad talumatuks, ressursid saavad otsa. See paneb inimesed liikuma. Massid. Maailmas on kaheksa miljardit inimest, mida on üle 6000 Eestit, umbes 18 000 Tallinnat või 230 000 Kohtla-Järvet.
Ja kus on palju hirmunud ja hädas inimesi, on ka konfliktid. Sõjad vee ja toidu pärast, sõjad elamiskõlbuliku maa pärast, vägivald selleks, et kontrollida hirmunud inimesi. Viimased üheksa kuud on meile väga lähedal näidanud, mida tähendab suurema ja tugevama rünnak.
Põlengud Austraalias, üleujutused Pakistanis, võitlus vee pärast Sahara-taguses Aafrikas – televisioonist ja sotsiaalmeediast hoolimata võib olla seda raske mõista. Aga sel aastal jäid ka Põhja-Eesti veehoidlad ootamatult kuivaks ning põlengud ja tormid sagenevad siingi. Meie asfaltmustad linnad, meie kodud ja töökohad ei ole valmis kuumalaineteks. Enam pole vaja vaadata ulmefilme, et seda kõike ette kujutada.
Kui me ei kohane praegu, muutub elu, millega oleme harjunud, aegamööda võimatuks. Selliseks, kus ellu jäävad ainult kõige tugevamad, kiiremad, võimekamad.
Ja isegi kui selle loo lugeja arvab end osaks neist tugevaist ja võimekaist, ei pruugi see nii olla 10, 20 või 30 aasta pärast. Näiteks eakate kliimasurmad kuumalainete tõttu on juba praeguse Eesti reaalsus.
Kokkuhoid pole koonerdamine, vaid ellujäämise võti
Vähemaga toime tulemise vajadusest rääkides ei pea ma mõistagi silmas leibkondi, kelle eelarve kulubki juba lihtsalt ellu jäämiseks, esmasteks tarveteks ja teenusteks, toiduks ja toasoojaks.
Ma räägin leibkondadest, kes enda külmkapistki näevad, et toiduraiskamine on päriselt probleem. Räägin meist, kellel on võimalik jätta ostmata järjekordne uus hilp, eriti mõni kiirmoetööstuse ühekorrapluus, see puhkusereis palmi alla ning see igapäevane kiirkohv ja võileib ühekordses pakendis, mis oma tee poole tunni pärast prügikastis lõpetab.
Ja räägin ka neist, kes juba möödunud talvel kurtsid, et koduse basseini kütmine läks talumatult kulukaks. Neist, kelle äriargument on, et kuni keskkonnavaenulikku toodet ostetakse, seni midagi oma mudelis muutma ei pea. Ja neist, kes juhtidena mistahes sektoris ühelt poolt kiidavad rohelise mõtteviisi vajalikkust, ent teisalt veenavad meid kõiki rohkem tahtma, rohkem ostma, rohkem kulutama, olgu siis lakkamatute (soodus)kampaaniate kaudu, kestlikkuse vaatest küsitavate eelarveotsuste või hoopis isiklike elukommete näol.
Kokkuhoid pole koonerdamine, vaid hädavajalik kestlik viis inimkonna ellu jäämiseks. Sest päästa pole vaja planeeti, mis jääb ka inimese väljasuremise järel päikese ümber edasi tiirlema, vaid päästa on vaja ikkagi inimest ning talle eluks sobivat ja väga haruldast elukeskkonda.
Kui tervet rehkendust ei jõua, tee veerand
Mõistagi ei suuda praeguse elunõudlikkuse ja -korralduse juures suurem osa meist niikuinii täiuslikult keskkonnahoidlikult elada. Seda enam vastutavad nende muutuste päriselt ellu viimise eest inimesed, kelle juhtida ja kujundada meie üldine elukorraldus on, ehk poliitikud, ettevõtete juhtkonnad, ka ametnikud. Puudutagu nende tegevus siis näiteks tõhusama ühistranspordivõrgu loomist, sektoriülest kokkulepet ühekorraplasti kasutamise lõpetamiseks või hoopis kestlikke riigihankeid.
Meist igaüks oskab neilt osapooltelt aga rohkem ja tõhusama(l)t nõuda, kui oleme omal nahal läbi proovinud, mida tähendavad kestlikumad valikud meie argipäevas.
Proovida võib alustuseks nii, et igaüks teeb kasvõi veerandi ulatuses oma elus muutusi vähendamise suunas. Neljast autoga tööle liiklemisest üks asendada ühistranspordisõiduga. Neljast ühekorratopsist üks haarata korduvkasutatavasse tassi. Neljast poeskäigust üks asendada sellega, et valmistada söök kappi ununema kippuvatest ainetest. Alandada toatemperatuuri vähemalt näiteks kuuendiku võrra?
Ettevaatlik tasub olla seniste rutiinide asendamisel alternatiividega, mille positiivne keskkonnamõju on näiline või lühiajaline. Ühekordne tops on ikkagi ühekordne, ka siis, kui see on kirjade järgi biolagunev. Elektriauto on ikkagi auto ja selle tootmiseks on läinud vaja lihtsalt teistsuguseid, samuti väga piiratud ressursse. Talunikult ostetud mahejogurt, mis külmkapis rikneb, on ikkagi raisatud toit.
Ent kui on juba mingi regulaarsusega järele proovitud, mida tähendab üks või teine valik (või selle tegemata jätmine), on sealt edasi aina kergem mõista, milliseid süsteemseid lahendusi päriselt oodata ja küsida, et siis nende poolt juba kindlamini ka hääletada, olgu rahakoti, jalgade või valimissedeliga.
Praegu alustades ning eksimuste ja õnnestumiste kaudu õppides on veel aega, et end ja otsustajaid meie ümber vähemaga harjutada. Sest kui me ei õpi vähemaga toime tulema nüüd, sunnivad meie endi kollektiivsete valikute tõttu saabuvad kliimatagajärjed meid ühel või teisel moel selleks niikuinii.
Artikkel ilmus esmalt 8. detsembril 2022. aastal ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar