Valimiste lähenedes rohkem ja valimistevahelisel ajal vähem räägitakse erakondade toetusnumbrite kõrval ka valimisaktiivsusest. Kõige arvukam on teadupoolest n-ö diivanipartei toetajaskond, keda on keeruline valimiskasti juurde meelitada. Viimastegi valimiste eel nägid parteid kurja vaeva, et oma kõhklevaid toetajaid hääletama veenda, isegi hirmutada. „Kas valimisükskõiksust aitaks tõesti ületada vaid sund?“ küsisin selle aasta aprillikuu Müürilehe numbris.
Kuna esindusdemokraatia tähendab rahva võimu delegeerimist valimiste kaudu, saab valimistulemusi ja seega ka valitud esindajaid pidada seda legitiimsemaks, mida rohkem inimesi ettenähtud ajal ka päriselt oma tahet väljendab.
Seega on ehmatav mõelda, et üle 350 000 inimese – peaaegu Islandi riigi jagu rahvast – jättis äsja kasutamata õiguse, mille eest on üle maailma võideldud ning piirkonniti või vähemuseti võideldakse siiani. Kui arvata juurde valimisõiguseta inimesed ehk lapsed ja noored, vangid, kodakondsuseta inimesed, põgenikud ja välismaalased, võib lihtsustades öelda, et Eesti riigi tuleviku üle otsustas hiljuti ainult iga teine tänaval vastutulija.
Teisalt – kui kõrvutada valimisaktiivsust Eestis numbritega mujal maailmas – ei ole siinne osavõtunäitaja sugugi madal, vaid kena keskmine, ja seda nii üleilmselt kui ka Euroopa riikidega võrreldes. Sealjuures käis 2023. aastal valimas ligi 50 000 inimest rohkem kui neli aastat tagasi.
Madalaks võime valimisaktiivsust pidada mingites gruppides, nt noorte, muu emakeelega või välismaal elavate eestlaste hulgas, või ka teatud valimiste, näiteks eurovalimiste puhul; kusjuures need mured on lääneriikidel üsna sarnased.
Valimisaktiivsuse tõstmiseks tehakse tööd kõigis demokraatlikes riikides, keskendudeski kas kindlatele sihtrühmadele või pingutades laiemalt. Mis meelitab inimesi hääletama? Kas demokraatlikus riigis peaks üldse olema ruumi valimata jätmisele? Oma võimu ükskõikselt või laisalt kasutavasse ministrisse või saadikusse suhtume ju taunivalt. Miks siis peame paratamatuks seda, kui kolmandik rahva võimu kandjaist jätab hääletamata?
Valimas käiakse, kui sel tajutakse mõju
Demokraatia edendamisele, sealjuures valimistele keskenduv valitsustevaheline organisatsioon IDEA (The International Institute for Democracy and Electoral Assistance) on võtnud oma raportites kokku tegurid, mis võivad valimisaktiivsusele mõju avaldada. Kuna valijakäitumine on väga keeruline nähtus, on järgnev vaid lihtsustav ülevaade mõningaist neist.
Olulist rolli mängib see, mil määral valija tajub ja kogeb, et tema häälel on päriselt kaal. Seda aga võivad mõjutada korraga mitmed tegurid.
Näiteks proportsionaalne valimissüsteem – nagu on Eestiski – mõjub valimisaktiivsusele positiivselt. Eriti hea on, kui valijad saavad avatud valimisnimekirjade kaudu kaasa rääkida, kuidas neile parteikontorites paika pandud kandidaadid ja järjestused tegelikult sobivad. Kuna proportsionaalne süsteem tähendab üldiselt koalitsioonivalitsusi, näeb ja kogeb nii palju suurem hulk valijaid enda hääle mõju sellele, kes ja mis ulatuses saavad võimu teostada.
Majoritaarsete süsteemide puhul, kus võitja võtab kõik, jääb kaotajatele pärast valimisi üle leppida, et keskpärase valimisaktiivsuse juures võib ka kõigest veerand valimisõigusega kodanikest otsustada, kellest saab järgmine võimukandja.
Ameerika Ühendriikides valitakse aga presidendivalimistel tegelikult hoopis valijamehi ja -naisi, kes ringkonna nimel hääletavad, nii et kuigi Hillary Clinton sai rahvalt kokkuvõttes toetushääli Trumpist rohkem, moodustus valijate kogu selliselt, et presidendiks sai rahvalt vähem hääli kogunud kandidaat. Motiveeriv?
Rolli mängib veel see, mis on valimistel kaalul. Kui valija tunnetab, et tulemus mõjutab teda lähemalt (nt kohalikel valimistel), kipub aktiivsus olema kõrgem, kui kaugemalt (nt eurovalimistel), jääb aktiivsus madalamaks. Kui valimiste käigus otsustatakse ühiskonna jaoks väga põhimõtteliste küsimuste üle (nt abordi- jt inimõiguste seisukord Ameerika Ühendriikides või valguse ja pimeduse võitlusena osavalt esitatud konflikt Eestis), toob see inimesi ärksamalt valimiskasti juurde.
Valimised ei tohi olla tõkkejooks
Valimisaktiivsust aitavad suurendada ka vähesed või olematud tõkked teel valijaks ja valima. Tõketeks võib pidada vajadust end valijaks eraldi registreerida (nt Ameerika Ühendriikides), pikki järjekordi liigvähestes valimisjaoskondades või ka (õnnestunud) võitlust mitmekesiste valimisvõimaluste (nt posti teel, eel- ja e-valimiste) vastu.
Paljudes riikides on valimispäev ajaloolistel põhjustel nädala sees, mis tänapäeva tööinimese valimisteekonnale jällegi tõkke asetab. Valimispäeva toomine nädalavahetusele, aga ka pikema perioodi jooksul eelhääletamise võimaldamine kasvatab valimisaktiivsust.
Ka valimisjaoskondade rohkus, muu hulgas kohtades, kus inimesed oma igapäevaseid asju ajavad, trassidel, mida mööda nad tööle, kooli, koju, poodi sõidavad, on aktiivsuse tõstmisel olulisel kohal.
Eelnevale võib avaldada positiivset või negatiivset mõju ka ilm. Eriti mõjutab kehv ilm just jaoskonda tulla planeerinuid, kes niikuinii varem kõhklesid, kas valimistel osaleda. Sealjuures võib kõva sadu või libe tee jätta koju nii nooremaid kui ka vanemaid valijaid.
Kuna ligipääsetavusest on alles viimastel aastatel tõsisemalt rääkima hakatud, tasub mõelda, kas muutlike märtsiilmade puhul piisab jaoskondade ukseesiste lume- ja libedustõrjest. Ehk peaks iga omavalitsus eriti just valimisnädalal pingutama kõnni- ja sõiduteede parema seisukorra nimel, et ükski valija ei jätaks jaoskonda minemata põhjusel, et pelgab hooldamata teid, pähe langevaid purikaid või lihtsalt pikka ja piinarikast pingviinikõndi jaoskonda ja tagasi.
Ilma- ja teisigi ligipääsetavusmuresid aitavad aga leevendada ka hästi korraldatud elektroonilised valimised, millega Eesti õnneks juba pikka aega muule maailmale eeskuju näitab.
Aga teeks valimised kohustuslikuks?
Oleme loonud riigina üsna lihtsad ja mitmekülgsed võimalused eelistuse väljendamiseks valimisperioodil. Võime ju veel kaaluda valimiste nihutamist parema ilmaga perioodile või tagada parema teehoolde valimisnädalal. Ja saame alati otsida täiendavaid viise, kuidas jaoskonnad inimestele veel lähemale tuua, olgu siis reaalselt või hoopis virtuaalselt.
Või oota – kes siis ikkagi peaks kõige rohkem pingutama selle nimel, et demokraatia, rahva võim, võimalikult täielikult teostuda saaks? Ehk tuleb valimisõiguslikelt valimisakti sooritamine hoopis välja nõuda? Kohustuslike valimistega riikides on keskmine valimisaktiivsus tõepoolest 8,7 protsendipunkti kõrgem.
Meile lähematest demokraatlikest riikidest on valimised kohustuslikud näiteks Belgias ja Luksemburgis, Kreekas ja Liechtensteinis, 2017. aastast ka Bulgaarias. Küpros aga näiteks loobus hiljuti valimiskohustusest – ning juba rohkem aega tagasi otsustasid sama Itaalia ja Holland. Mujal maailmas on valimised kohustuslikud paljudes Lõuna-Ameerika riikides ning näiteks veel Austraalias, Tais ja Egiptuses.
Valimiste kohustuslikuks tegemise taga on mõistagi taotlus tuua oma tahet väljendama võimalikult palju vastava õigusega kodanikke. Mitte kõik, sest ka kohustuslike valimistega riikides on aktiivsusnäitaja alati alla 100, isegi alla 90 protsendi. Bulgaarias pole aga valimiste kohustuslikkus osalusaktiivsust teiste kohustuslike valimistega Lääne-Euroopa riikide omaga samale tasemele tõstnud – pigem jääb sealne valimisaktiivsus alla ka Eesti ning paljude teiste riikide omale, kus valimine on vabatahtlik.
Kuidas nii saab, kui valimised on ju… kohustuslikud?
Enamasti ei jõustata seadusesse kirjutatud tagajärgi aktiivselt või üldse mitte – see kipub olema lihtsalt liiga kulukas. Tagajärgedena võivad olla kirjas nii trahvid, valimisõigusest ajutiselt ilmajätmine kui ka ligipääsu piiramine teatud teenustele, nt juhiloa uuendamisele. Kuna valija saab puudumist põhjendada (nt haigus, välismaal viibimine, religioossed põhjused), piirdutakse ka põhjendamata rikkumiste korral tihti hoiatustega ja muude tagajärgedeni ei jõuta.
Aktiivsust toetavad demokraatlikud traditsioonid
Liberaalsed demokraatiad – ka siis, kui valimiskohustus on seadusesse kirjutatud – annavad seega inimesele kõige esimesena valiku: tulla või mitte tulla valima. Kusjuures mittevalimist võib näha neis riikides huvipuuduse kõrval kui aktiivset otsust jätta kaasa rääkimata. Vajadust sellise valiku järele ilmestab ka see, et kohustuslike valimistega riikides rikutakse sedeleid märksa sagedamini kui riikides, kus valimine on vabatahtlik.
Igal juhul võiksime valimisaktiivsuse kasvatamise viiside, ka valimiste kohustuslikuks muutmise üle arutleda. Ent kestlik lahendus ei pruugi siiski peituda valimiste kohustuslikkuses, isegi mitte valimisjaoskondi või -perioodi puudutava parendamises.
Kuigi valimisaktiivsuse langustrend teeb murelikuks ka Lääne-Euroopas, võib välja tuua, et valimistest osavõtt kipub olema kõrgem riikides, kus demokraatlik (valimis)traditsioon on saanud kauem kesta.
On muidugi ka risk demokraatlike tavadega pisut üle pingutada. Kuna Eestis tuuakse aeg-ajalt eeskujuks Šveitsi osalusdemokraatiat, tasub pöörata tähelepanu sellele, et Šveitsis on valimisaktiivsus märksa kesisem kui Eestis. Nimelt, kui valijat oodatakse hääletuskasti juurde liiga sageli, võib see mõjuda osalusaktiivsust pärssivalt ehk üllas eesmärk osalust parandada saab hoopis tagasilöögi.
Ent tegelik – ja pikaajalisem – võti valimisükskõiksuse ja ka protestihäälte vastu näib hoopis peituvat kestvas demokraatlikus traditsioonis, hea valitsemistava järjepidevas järgimises, osalusviiside mõistlikul määral võimaldamises ka valimistevahelisel ajal ning inimeste murede ja rõõmude aktiivses kuulamises.
Kõige selleta võib mis tahes valimisaktiivsus – olgu kõrge, keskmine või madal, saavutatud kohustuslikus või vabatahtlikus korras – meid pettumushäälte kaudu tagumikust näksata, nii et need ligi 14 500 häält, mis sel aastal Eestimaa Ühendatud Vasakparteile usaldati, on selle kõrval morsipidu.
Artikkel ilmus esmalt 2023. aasta aprillikuu Müürilehes ning ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar