Kiusamise ennetamisest ja selle vähendamise vajalikkusest on viimase 10 aasta jooksul omajagu räägitud. Mõnikord tundub, et tüdimuseni. Aina raskem on ajakirjanikele põhjendada teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetustöö uudisväärtuslikkust, kui selle töö saavutuse tuum kipub juba aastast aastasse korduma. „TÄHELEPANU: tehes teadlaste soovitatud tegevusi järjepidevalt, kooliterviklikult ja süsteemselt, on kiusamist võimalik vähendada.“
Ometi pole senise töö tulemusel kiusamisprobleem Eesti koolides olematuks vähenenud. Kuigi ka suuremad rahvusvahelised uuringud annavad põhjust aimata, et Eestis tervikuna on ohvrite osakaal kerges langustrendis (vt nt HBSC 2017/2018 [1]), tuleb siiski arvestada, et jätkuvalt kannatab iga 5. õpilane kooliaasta jooksul kiusamist: korduvat ja tahtlikku kahjustamist, mille eest tal on end raske kaitsta, olles mingil põhjusel ebavõrdsel positsioonil kiusajate suhtes.
Ja isegi kui kannataks „vaid“ iga kümnes, tähendaks see ometi lapsi, kelle vaimne ja füüsiline turvalisus ei ole tagatud. Püüdes vähendada liiklus- või uppumissurmasid, ennetades tulekahjusid või viirusliku nakkuse edasi kandumist, ei mõtle me: „Ah, see on vaid iga kümnes või sajas eestlane, keda asi üldse puudutab“.
Ometi tuleb veel üsna sageli ette, et koolipere – või ka lapsevanem – ei võta kiusamise muret tõsiselt. Müüte on erinevaid ning nad on visad kaduma: mis ei tapa, teebki lumehelbekesed tugevamaks; ju on siis ohver ikka ise süüdi, mistõttu peaks ta esmalt ise muutuma; mina pole midagi märganud, seega probleemi ei ole.
Miks siiski kiusuennetust tõsiselt – ja tõenduspõhiselt – võtta?
Kiusamine ei ole lihtsalt järjekordne suureks kasvamise osa. Ei tohiks olla. Kiusamise kogemise, aga ka pealt vaatamise või kiusamises osalemise tagajärjed varieeruvad kergetest surmtõsisteni. Sealjuures ei jää tõesti puutumata meist keegi: olgu me kasvõi kõrvalseisja rollis.
Lapsepõlves kiusamise all kannatamine on uuringute põhjal otseselt seotud ärevuse, depressiooni, suitsiidimõtete jt vaimse tervise häirete tekkeriskiga – olgu siis varases eas või hiljem täiskasvanuna. Kahjustub ka ohvrite sotsiaalne tervis. [2], [3], [4]
Kiusamise kogemine, kaasnev pingeseisund, kiusamist aktsepteerivad normid klassis pärsivad akadeemilist edenemist ning ohvritel suureneb ka koolist välja langemise risk [5]. Samas: kiusamise edukal ennetamisel on näiteks KiVa programmi mõju analüüsinud uuringute põhjal võimalik õpimotivatsiooni ja -edukust kasvatada; tekivad paremad suhted klassikaaslastega ning paraneb ka koolimeeldivus; õpilaste ärevus ja depressiivsus väheneb. [6]
Kiusamise aktsepteerimine aga tähendab veel ka seda, et kiusajatel on nooruki- ja täiskasvanueas ligi 4 korda suurem kuriteo sooritamise risk [7]. Samuti võivad nii kiusajad ise kui ka kõrvalseisjad kannatada vaimse tervise murede käes [2].
Olles kiusuennetustöös kohtunud paljudega, kelle meelest see kõik on ka eeltoodud argumentidest hoolimata paras pehmode värk, siis veel üks pragmaatiline argument: kiusamise vähendamata jätmine on ühiskonnale, st riigile, maksumaksjatele, ettevõtetele, kaaskodanikele suur kulu. Rootsi kiusuennetajad on välja selgitanud, et ühe aasta jooksul sealsetes koolides aset leidnud kiusamine maksab Rootsi ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul 17,5 miljardit Rootsi krooni (s.o u. 1,8 miljardit eurot) ehk umbes 60 miljonit eurot igal aastal. Seda juhul, kui isegi vaid 10% kiusamise ohvritest hilisemas elus seetõttu negatiivseid tagajärgi kogeb. [8]
Samas kiusamise ennetamine teadus- ja tõenduspõhise KiVa programmi abil (võrreldes kooliperede tavapärase tegutsemisega) on kulu-efektiivne: KiVasse tehtud investeeringud tasuvad ära õpilaste paremas elukvaliteedis ja tervises, kusjuures kasu on seda suurem, mida rohkem kooliastmeid KiVa kasutab [9].
Hollandis tehtud analüüsis on leitud, et KiVa kasutamine ka juba ainult algklassides toob pikas perspektiivis tulu: isegi konservatiivsete hinnangute järgi toob iga KiVa programmi investeeritud euro kiusamisest säästetute tulevas palgatulus ja seeläbi ka ühiskonnale tagasi üle 4 euro. [10]
Pole koole, pole kiusamist?
Distantsõppeperioodi alguses vihjati mulle sageli (enamasti naljatamisi, aga aeg-ajalt ka tõsimeeli), et probleem on nüüd lahendatud: lapsed on kodudes ja sinna ju kiusamine ei ulatu. Tõsi: võis oletada, et reaalruumis aset leidev kiusamine väheneb. Samas panid erinevad rahvusvahelised eksperdid siiski südamele, et distantsõpe ja sotsiaalne isolatsioon võivad tuua kaasa uusi väljakutseid. Kogenud küberkiusamise uurija dr Sameer Hinduja [11] prognoosis, et küberkiusamine tõenäoliselt sageneb – ning näiteks kevadel Eesti KiVa-koolide võrgustikus läbi viidud õpilasküsitluse tulemused [12] annavad aimata, et nii ka läks.
Kui värskemad rahvusvahelised uuringud (HBSC 2017/2018, [1]), aga ka KiVaga liitunud koolides läbi viidud baastaseme mõõtmised on viidanud, et küberkiusu ohvrid on u. 4-5% õpilastest, siis sel kevadel küsitlusele vastanud koolides, kus programmi veel päevagi kasutatud ei olnud, oli küberkiusuohvrite osakaal 6,5%, s.o tavapärasest kõrgem. KiVa programmi juba kasutanud koolides oli küberkiusamise ohvrite osakaal aga sellest poole väiksem ehk 2,7% ning sellega madalam ka varasemates uuringutes nähtust.
See viitab, et koolid saavad väga palju ära teha ka küberkiusamise peatamiseks. Kuna on aimata, et vähemalt mingis mahus ootab distantsõpe meid ka sel õppeaastal, võiksid koolid kontaktõppe aega maksimaalselt kasutada selleks, et järjepideva ja süsteemse ennetuse kaudu võimaldada vaimselt ja füüsiliselt turvalisemat õpikeskkonda ka distantsõppes.
Kiusamise ohvrite osakaalu järk-järgult vähenedes saab ja tulebki tähelepanu aga pöörata järgmistele nüanssidele, mis võivad vajada täiendavat sekkumist, teemakäsitlust vms. Näiteks on läbi aastate nii KiVa õpilasküsitlustest kui ka rahvusvahelistest uuringutest (sh HBSC 2017/2018 uuring, [1], [13]) märgata, et kõige rohkem kannatavad kiusamise all I kooliastme poisid. Kuidas sellele teadlikumalt tähelepanu pöörata?
Samas kuigi III kooliastmes on kiusamise all kannatavate õpilaste osakaalunäitajad väiksemad noorematest astmetest, on rohkem kui pooled kiusamise ohvrid 7.-9. klassides kannatanud mitu aastat ning seetõttu erilises riskirühmas kiusamisega kaasnevate erinevate negatiivsete tagajärgede suhtes. Seega on tõhusa ennetustöö ja konstruktiivse juhtumite lahendamise vajadus väga suur ka vanemates klassides.
Veel: kui 4.-6. klassides on mingit sorti keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega poisid kokku puutunud mõnevõrra rohkem kui tüdrukud, siis 7.-9. klassides kannatavad sellise kiusamise tõttu tüdrukud juba rohkem. Kui ma paaril varasemal aastal, mil õpilasküsitlusse veel 7.-9. klasside õpilasi haaratud ei olnud, püstitasin enda jaoks hüpoteesi, et ehk kogevad poisid seksuaalset kiusamist tüdrukutest rohkem, sest soonormist erinevad tüdrukud on ühiskonnas aktsepteeritumad soonormist erinevatest poistest, siis III kooliastme tulemusi nähes tekib uus hüpotees: ehk on II kooliastmes tüdrukute ja poiste arengu- ja seega ka võimutasakaal selline, mis võimaldab poistele liiga teha, ent III kooliastmeks keerab võimutasakaal end sedapidi, millisena seda ühiskonnas kogema oleme harjunud.
Üha uued uuringud avavadki uusi uksi uutele hüpoteesidele, järgmistele analüüsidele. Intuitiivsete valikute ja tõlgendustega võib aga panna ka täiesti puusse, nagu on uuringud näidanud. Nimelt võivad lahendused, mida kiusamise peatamiseks intuitiivselt ka Eestis kasutatakse, teha hoopis kahju. Näiteks nähtus USAs läbi viidud uuringust, et kiusaja range karistamine tekitab olukorra, kus kiusamine muutub vähenemise asemel hoopis täiskasvanute eest varjatumaks, sest karistada saanud õpilased kipuvad karistuse eest kätte maksma: kiusamine muutub veel hullemaks [14].
Samamoodi on uuringute põhjal ainult ajutist abi sellest, kui ennetuseks käib koolis rääkimas „võõras tädi või onu“, olgu see professionaalne koolitaja, isikliku looga kiusamise ohver või hoopis kunagine kiusaja. Esitus võib olla noortepärane ja kaasahaarav, ent kui koolis tervikuna pole ennetust ja sekkumist läbi mõeldud, kui need tegevused ja plaanid ei leia argist rakendamist, jääb särava esineja mõju lühiajaliseks, ununedes paari nädalaga.
Tuleohutuse tagamiseks me ju ei piirdu ainult energilise päästeametniku loenguga kord 3 aasta jooksul või kunagiste tulekahjuohvrite – või süütajate – hoiatava töötoaga või üksiku ilukirjandusliku palaga, mida ehk 1-2 tunni jooksul analüüsitakse. Tuleohutuse tagamiseks on koolidel paigas plaanid ja vastutajad, igal aastal harjutatakse pääsetee leidmist erinevate stsenaariumitega, aina enam ka tulekustuti kasutamist, analüüsitakse harjutuste tulemusi, võimalikke komistuskohti, tehakse järeldusi ja parandusi järgmisteks kordadeks – nendeks puhkudeks, kui plaani on päriselt vaja.
Ilmselt jääb alati olema inimesi, kes peavad kiusamist pseudoprobleemiks, ja neid, kes peavad süsteemset ennetust tüütute tädide tänitamiseks. Et aga oleks siiski rohkem neid, kes probleemi tõsidust mõistavad, tõenduspõhist ennetust väärtustavad ning mõjusaid ja tõhusaid võtteid oskavad, varustagem end teadmistega kiusamise ulatuse, põhjuste ja tagajärgede ning mõjusa vähendamise kohta.
Siis on ka lihtsam meeles hoida, et uuringute põhjal on neid, kes hoolivad, tegelikult rohkem. Mõnikord tuleb neid lihtsalt omajagu otsida, kaasata spetsialiste kaugemalt või lähemalt. Ent kui kiusamise ohvril on kasvõi ainult 1 toetaja – sina, kes sa oled selle artikli lõpuni jõudnud, mistap tead juba märksa rohkem ka teadus- ja tõenduspõhisest kiusamise vähendamisest! – on talle sellest juba olulist abi, et leida järgmised toetajad ning abistajad.
Artikkel on kirjutatud ja ilmus esmalt 2020. aasta septembris Postimehe veergudel.
—
VIITED
[1] HSBC 2017/2018. Oja, L., Pikksööt, J., Rahno, J. (2019). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2017/2018 õppeaasta. Tabelid. Tervise Arengu Instituut.
[2] Husky, M. M., Delbasty, E., Bitfoi, A., Carta, M. G., Goelitz, D., Koç, C., Lesinskiene, S., Mihova, Z., Otten, R. & Kovess-Masféty, V. (2020). Bullying involvement and self-reported mental health in elementary school children across Europe. Child Abuse & Neglect, 107, 104601.
[3] Arseneault, L., Bowes, L., & Shakoor, S. (2010). Bullying victimization in youths and mental health problems:’much ado about nothing’?, Psychological medicine, 40 (5), 717.
[4] Hawker, D. S., & Boulton, M. J. (2000). Twenty years’ research on peer victimization and psychosocial maladjustment: A meta-analytic review of cross-sectional studies. The Journal of Child Psychology and Psychiatry and Allied Disciplines, 41 (4), 441-455.
[5] Nakamoto, J., & Schwartz, D. (2010). Is peer victimization associated with academic achievement? A meta‐analytic review. Social development, 19 (2), 221-242.
[6] Turu Ülikooli rahvusvaheline leht KiVa programmi tutvustamiseks: kivaprogram.net, uuringud: https://eesti.kivaprogram.net/research-in-finland/
[7] Olweus, D. (2013). School Bullying: Development and Some Important Challenges. Annual Review of Clinical Psychology, 9, 751-780.
[8] Läs rapporten Mobbningens kostnader (2016). Analüüsi lühike ja detailsem raport (rootsi keeles) leitav siit: https://www.dropbox.com/sh/wjo6k3dv0y9sfuj/AAAxeoyS3w0KzyeEYtCASsFoa?dl=0
[9] Persson, M., Wennberg, L., Beckman, L., Salmivalli, C., & Svensson, M. (2018). The cost-effectiveness of the Kiva Antibullying Program: results from a decision-analytic model, Prevention Science, 19 (6), 728-737.
[10] Huitsing, G., Barends, S. I., & Lokkerbol, J. (2019). Cost-benefit Analysis of the KiVa Anti-bullying Program in the Netherlands, International Journal of Bullying Prevention, 1-10.
[11] Hinduja, S. (2020). Coronavirus, Online Learning, Social Isolation, and Cyberbullying: How To Support Our Students. Koduleht: Cyberbullying Research Center, https://cyberbullying.org/coronavirus-online-learning-social-isolation-cyberbullying
[12] Treial, K. (2020). Õpilaste kogemused kiusamisega 2020. aasta KiVa programmi õpilasküsitluse põhjal. Tulemused eriolukorra kevadel. Koduleht, SA Kiusamisvaba Kool: https://kiusamisvaba.ee/wp-content/uploads/2020/09/%C3%95pilaste-kogemused-kiusamisega-2020-KiVa-programmi-RAPORT.pdf
[13] Inchley, J., Currie, D., Budisavljevic, S., Torsheim, T., Jåstad, A., Cosma, A. et al., editors. Spotlight on adolescent health and well-being. Findings from the 2017/2018 Health Behaviour in School-aged Children (HBSC) survey in Europe and Canada. International report. Volume 1. Key findings. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe; 2020.
[14] K. Borgwald & H. Theixos (2013). Bullying the bully: Why zero-tolerance policies get a failing grade, Social Influence, 8:2-3, 149-160.
Lisa kommentaar