Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus korraldas 29. märtsil ka veebist jälgitava seminari „Roheline elukeskkond – kas kulu või (vaimse) tervise kindlustus“.
Enamik ettekandjaid rääkis füüsilisest keskkonnast ja selle mõjust inimese tervisele. Minu jaoks kujunes huvitavaimaks aga Aet Annisti esitlus keskkonnaliikumistest. Sest see kõlas minu peas hästi kokku Gaia Vince’i raamatuga „Nomaadide sajand“, mida praegu loen.
Raamat on küll otsekoheselt radikaalne või radikaalselt otsekohene: massränne suuresti planeedi põhjapoolkerale ning just meie laiuskraadidele ootab inimkonda niikuinii, mistap peaksime selleks koostööks ja tulevikuks valmistuma.
Annist tõi välja keskkonnaliikumiste positiivse mõju liikmete vaimsele tervisele: sul on oma kliimamuret kellegagi jagada; sa ei ole oma küsimuste ja kõhklustega üksinda; sa saad koos luua, ideid põrgatada, lahendusi otsida.
Ja need kaks asja kõlavad minu peas omakorda kokku vajadusena tugevate (mikro)kogukondade järele.
Tulevases massilise kliimarände ühiskonnas on vaimse ja füüsilise ellu jäämise jaoks ilmselt üks olulisemaid tegureid just (mikro)kogukondade olemasolu. Kas meil on mõnekümnest, võib-olla ka mõnesajast inimesest koosnev grupp, kellele argiselt toetuda, kellega koos hakkama saada kõigis neis füüsilistes väljakutsetes…, aga ka kelle hulka kuuluda, kellega koos ellu jääda ja perekond (või hõimkond) olla kõigis neist vaimsetes väljakutsetes…
Lisa kommentaar