Inimene õpib ja õpetab ilmselt kõige paremini läbi lugude. Lugusid on räägitud legendide, muistendite, muinasjuttudena. Lugusid jutustavad raamatud ja muusika, kunst – olgu lõuendil, laval või kinolinal. Lugudest koosnevad religioossed tekstidki.
Linnateatri Hobuveskis mängitav „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ on kokkuvõttes ilmselt kõigile tuttav. Lugu Kainist ja Abelist. Lugu ühe õnnetusest teise edu üle ning sellesse õnnetuolemise rolli põhjalikult ja surmani kinni jäämisest.
Lavastus suudab olla korraga tõsine ja humoorikas, kerge ja mõjus.
Lõpus kohtuvad kaks vennast taas teispoolsuse väravate juures, üks ühel, teine teisel pool. Dialoog sai kirja mu mälu järgi…
Joaquin: „Kuidas seda kohta kutsutakse, kus sa oled?“
Abel: „Mõni ütleb selle kohta taevas. Teine kutsub seda põrguks. Aga kuidas sinu pool seda kohta kutsutakse?“
Joaquin: „Mõni ütleb taevas. Teine põrgu…“
Endale sain kaasa taipamise, et… teatrisse ma tulin põrguteed, ära läksin taevateed mööda. Ja mõlemal teel sadas tihedat kevadist lund.
Lisa kommentaar