“Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks,” kirjutasin rahvusringhäälingu arvamusportaalis 2019. aasta suve hakul.
Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.
Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.
Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.
Kui kogenud pedagoog saab selliste olukordadega hakkama ehk mängeldes, siis noorel, alles alustaval õpetajal võib enesekindluse leidmine, õigete võtete kättesaamine võtta aega mitte nädalaid või kuid, vaid isegi aastaid.
Konfliktid ja arusaamatused, kommunikatsiooniapsud ja eelkõige tahtmatud haiget tegemised on nii kooli kui ka mistahes muu inimestega tööd tegeva organisatsiooni argipäev. Oodates ja nõudes enda (või oma lapse) ümber keskkonda, kus selliseid väljakutseid üldse ei esine, tuleb üsna kiirelt ümber õppida või siis võtta vastu üks pettumust valmistav olukord teise järel.
Kuigi ka mistahes tülide, arusaamatuste või isegi ootamatute kakluste puhul – mida nii laste kui täiskasvanute maailmas tuleb õnneks ette pigem harva – tuleb aidata lastel ja noortel neist olukordadest leida mõistagi konstruktiivne väljapääs ning selle käigus ka uusi sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida.
Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.
Kiusamine – erinevalt ühekordsest nägelusest või kokkupõrkest võrdsete osapoolte vahel – kahjustab aja kulgedes nii ohvri vaimset kui ka füüsilist tervist, võib mõjuda tema akadeemilisele edenemisele, seega ka valikuvõimalustele tulevikus ning nii kiusamise all kannatava, kiusava lapse kui ka kõrvalseisjate oskustele luua ja hoida edaspidi suhteid enda ümber, ulatudes sel moel tagajärgede kaudu meie kõigi tulevikku.
Kiusamisest täiskasvanutele. Teadus- ja tõenduspõhiselt
Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.
Samal ajal on täiskasvanuid, kes käsitlevad iga konflikti kiusamisena või – ka tegeliku kiusamisjuhtumi korral – nõuavad kiusajale enda meelest õiglast karistust, alustades vaiksest vabandusest ohvrile, lõpetades avaliku hurjutamise saatel koolist välja viskamisega.
Nii võib koolipere leida end olukorrast, et kiusujuhtumi lahendamisel pole osapoolteks enam lapsed, vaid nende vanemad, õpetajad ja koolijuht, võib-olla isegi kohalik või üleriigiline (sotsiaal)meedia, kes kõik toovad sinna oma tunded, õiglusjanu ja nägemuse võimalikust lahendusest, unustades laste heaolu ja soovid sootuks.
Pühapäevases “Aktuaalses Kaameras” vahendas reporter Rene Kundla politsei tõdemust, et kuigi erinevaid vägivallaennetusprogramme on haridusasutustes erinevaid, on juhtumid justkui sagenenud. Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.
Pigem võib öelda (ja sedagi õnneks!) et sagenenud on hoopis kiusamise märkamine, juhtumitesse sekkumine ning ka koolidel, lastel ja nende vanematel on tulnud juurde tubli tükk julgust küsida abi, sh politseilt, selmet mõelda ja öelda, et probleemi pole, või selmet püüda olukord kuidagi ära kannatada.
Mõista tuleb meil kõigil, et kiusamist lõpuni välja juurida ei ole võimalik. Küll aga on tõepoolest võimalik ennetada väga paljude juhtumite teket või peatada kiusamise kujunemist aastatepikkuseks traumeerivaks kogemuseks nii ohvrile kui ka tegelikult kogu klassile.
Selleks – nii ennetamiseks kui sekkumiseks – on olemas teadus- ja tõenduspõhised meetmed. Sealjuures on teadlaste hinnangul tõhusaimad praktikad ja põhimõtted just kooliülesed, tehes kiusamise vähendamisest ja juhtumite peatamisest meeskonnatöö ning hõlmates oskuste, hoiakute ja teadmiste kasvatamist nii laste, õpetajate kui ka lapsevanemate hulgas.
Rahvusvaheliselt üht tunnustatumat kiusuennetusprogrammi KiVa kasutas 2018/2019. õppeaastal Eesti koolidest ligi 15 protsenti.
Programmi levitamise käänulisel teel märkame, et ka professionaalsetel pedagoogidel, kõikenäinud koolijuhtidel või aastatepikkuse kogemusega haridusametnikel tuleb aeg-ajalt teha iseendaga tööd selleks, et aktsepteerida, et nemadki võivad vajada ja küsida abi – nii kaasaegselt teaduselt kui ka tõhusat tuge pakkuvatelt organisatsioonidelt ja inimestelt enda ümber.
Mõnikord teevad inimesed teineteisele haiget. Teevad kogemata ja teevad ka tahtlikult. Ja teevad aeg-ajalt ka siis, kui koolis on kasutusel kõige kaasaegsemad põhimõtted ja praktikad selliste tegemiste ärahoidmiseks. Teevad lapsed, teevad täiskasvanud, sealjuures lapsevanemadki.
Kui koolis on selliste juhtumite lahendamiseks väljaõppe saanud meeskond, kui paigas on põhimõtted vestlusteks ja kokkulepeteks, kui neid põhimõtteid järgitakse järjepidevalt ja pühendumisega, kui seda toetab omakorda järjepidev ennetustöö, igapäevaselt nähtavad väärtused ja kiusamisvastased hoiakud, ning kui igaks juhuks ka mõõdetakse kord aastas oma tehtava töö tulemusi, siis on võimalik märksa kiiremini ja tõhusamalt needki kiusujuhtumid lahendada.
Kolm palvet täiskasvanutele kodus, koolis, tänaval
Möödunud nädalatel ajakirjandussegi jõudnud juhtumite, samuti igal õppeaastal meieni küll e-posti, küll telefoni teel jõudvate juhtumite ning sotsiaal- ja tavameedias levivate uudiste ja kommentaaride põhjal on mul täiskasvanutele meie ümber kolm palvet. Kolm ülesannet, mida ongi ehk suvel, kui oma lastega veedetakse rohkem ühist aega, aga lapsed ise on koolikeskkonnast eemal, aega harjutada, harjutada, harjutada, et sügisel olla juba oluliselt osavam.
Esiteks
Ole hea, näita eeskuju. Pane tähele, mida ja kuidas kommenteerid virtuaalsetel veergudel või reaalses maailmas ühise kohvitassi taga oma tuttava, sõbra, partneriga. Kas räägite kedagi taga? Kirute pagulasi, erineva seksuaalsusega inimesi, eelmist või praegust valitsust? Peate plaani, kuidas sünnipäeval või kokkutulekul kedagi oma seltskonnast eemale tõrjuda?
Kuidas lahendad konflikte? Kas säilitad rahu või tõstad häält? Kas kordad vaid enda nägemust või annad võimaluse olla ära kuulatud ka teisele poolele? See kõik jääb ka lapsele külge, muutub tema väärtusruumiks ja käitumisoskusteks.
Teiseks
Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula.
Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.
Kui tunned, et ei oska last aidata, otsi abi! Materjale, kuidas last kiusamisjuhtumi korral toetada, mida silmas pidada, milliseid suhtlusvõtteid kasutada, leiab kasvõi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse kodulehelt.
Kolmandaks
Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu.
Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.
Seetõttu võiks tekkinud juhtumite korral anda kiusanud osapoolele võimaluse käitumist parandada – ja enamasti seda ka tehakse, vajades oma käitumise muutmiseks samuti tuge.
Tuleks õppida kuulama
Kiusamist jääb Eesti koolides aegamööda vähemaks. Erinevad organisatsioonid, koolijuhid, õpetajad, ka õpilased ja lapsevanemad, vabakond, avalik- ja erasektorgi teevad järjepidevalt (koos)tööd selle nimel, et nii koolikeskkond kui ühiskond tervikuna võiks olla vaimselt ja füüsiliselt turvalisem iga lapse, iga inimese jaoks.
Et seda käänulist muutuste teed natukene kiiremini läbida, on tarvis, et täiskasvanud õpiksid paremini kuulama nii lapsi kui teineteist – ja nii jääksid ehk edaspidi aina harvemaks ka need olukorrad, kus tundub ainuvõimalik lahendus pöörduda ajakirjaniku poole või minna koolimajja… relvataolise esemega.
Artikkel ilmus esmalt 5. juunil 2019. aastal ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar