Inimene harjub ja kohaneb. Kõigega.
Raudtee kõrval elades õpib inimene sügavalt magama, mööduvatest kaubarongidest hoolimata. Koolis või tööl kaua kiusamist omal nahal kogenud või seda korduvalt pealt vaadanud inimesed kipuvad leppima ja eeldama, et elu selliselt käibki.
Kodus vaimset ja füüsilist vägivalda näinud lapsed ei pruugi täiskasvanuna oma partnerilt muud käitumist oodata osatagi.
Esimesed rindeteated, olgu siis sõjatandrilt või hoopis värske koroonapandeemia kohta, on alati ärevust tekitavad, ent muutuvad siis mõne aja pärast needki vaid taustamüraks argisele elule.
Ühelt poolt on harjumine ja kohanemine eluks Maal hädavajalik. Ellu jäävadki need, kes kohanevad.
Teisalt ei pea inimene, teadaolevalt intelligentseim olend kogu universumis, sugugi kohanema kõigega, mida elu ette pakub. Eriti kui on näha, et meid juhib parasjagu aju ürgseim osa, kus suuresti peidus erinevad hirmud ja ihad, mis tagasid ellujäämise ja paljunemise ohtlikus looduskeskkonnas, mida praegu me ümber enam ei ole.
Nähtus, millega mina sugugi kohaneda ei tahaks, teades nii kaug- kui lähiajaloost selle võimalikke tagajärgi, on lakkamatu vastandumine. Lõhestumine isegi. Igapäevane kõrgendatud sotsiaalne kaitse- ja ründevalmidus, mille see paratamatult kaasa toob.
Tõsi, see pole ainult Eesti ühiskonna probleem, vaid vaevab suurt osa vabast maailmast.
Demokraadid ja vabariiklased, konservatiivid ja liberaalid, breksitärid ja jääda-soovinud, lume- ja kaerahelbekesed, tolerastid ja traditsionalistid, vasak- ja parempoolsed, haritlased ja töölised, linnavurled ja maakad, vaktsineeritud ja vaktsineerimatud, autojuhid ja jalgratturid, jalakäijad ja tõukeratturid, usklikud ja uskmatud, feministid ja onu Heinod, õhuluuaklann ja rehakoolkond, tampoonikasutajad ja kupsiku entusiastid, niidetud muru fanatid ja liigirikkuse eest seisjad, kliimaaktivistid ja kliimaeitajad, rohepöörajad ja fossiiliarmastajad, lagritsagurmaanid ja -põlgurid, veganid ja ma-pean-saama-liha-voorid, loomakaitsjad ja karusloomakasvatajad, raamat-on-parem-kui-film- ja film-enne-raamatut-tüübid. Need, kes armastavad pikki nimekirju, ja need, kes neid vihkavad.
Seda loetelumängu võiks lõputult jätkata ja tahtmise korral suudaks ilmselt igaüks end neis kategooriates emmale-kummale poole määratleda, nn vastaste kohta hüüdnimesid ja müüte luues ja levitades. Sest kui sa ei ole meiega, oled sa järelikult Nendega!
Ümberringi ainult Nemad
Pelgan juba pikemat aega, et kui ühiskond on nii pisike nagu Eesti, võib lõputute lõhestumisteni vastandumine viia meie-tunde kadumiseni sel määral, et ühisosa, seda ühist armastust ja vastutustunnet, mis on vajalik koostööks iseseisva Eesti Vabariigi nimel, on aina raskem leida.
Sellest, et ühiskondade lõhestumine ja pidevad vastuolud on kellelegi, näiteks nn välisvaenlasele kasulikud, on varemgi kirjutatud. Rääkida võib ka kogukondade teadlikust polariseerimisest mingil lõhestajale kasulikul eesmärgil, kusjuures tööriistade hulgas on tõese (ja emotsionaalse) info kõrval ka väärinfo ning eksitava info levitamine.
Pealkirjad nagu “… kasutab koroonaviirust ära valeinfo levitamiseks” või “Valeinfo levik … ohustab demokraatiat” pole enam niivõrd uudised kuivõrd üleüldine teadmine. On ju “jaga ja valitse” läbi ajaloo korduvalt kasutamist leidnud viis rahvad omavahel tülli ajada, et siis neid segamatult kontrollida.
Kaasajal aitab rahvaste jagamist kiirendada ja võimendada internet, eriti sotsiaalmeedia. Ühismeedias kasutatakse sel eesmärgil tihti võltskontosid ning seejärel juba pärisinimeste pärismõtteid ja -tundeid vastandumise algatamiseks ja paljundamiseks; kaasnevate reaktsioonide, nii negatiivsete (nt vihaste või hirmunud) kui ka positiivsete (nt kuuluvustunnet kasvatavate) loomiseks, kinnistades Meie ja Nende vahelisi piirjooni.
Lõhestavate taktikate taga pole aga ainult autoritaarsed režiimid. Vähesemal määral kipuvad neid võtteid kasutama, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, nii poliitikud kui ka huvikaitsjad demokraatlikeski ühiskondades.
Värskeid näiteid ei pea kaugelt otsima. Piisab sellest, kui kohalike valimiste kampaania eredamaid sähvatusi ja nende tagasisidet jälgida. Või kui meenutada äsjaseid reaktsioone Õliühingu kampaaniale, mis püüdis näidata nn vastast ühes ja iseennast teises, palju hoolivamas ja inimlikumas valguses.
Lihtsusta, aga äärmise ettevaatusega
Nagu on ellujäämiseks vajalik olnud kohanemine, on seda olnud ka lihtsustamine: otsuseid ohtlikkuse, mürgisuse või (paariliseks) sobimatuse kohta on ürginimesel olnud tarvis langetada võimalikult ruttu. Kaasaegne elu on aga palju keerukam. Ning toimetulekumehhanismid käivituvad hoopis binaarse vastandumise, arvamuste paljususe ja emotsionaalse köetusega hakkama saamiseks.
Mina olen küll mullistumisest hoidumiseks oma ühismeediasõprade hulgas hoidnud teadlikult alles ka kõik need, kellega mu arusaam (isegi tõsises) vastuolus kipub olema, ent aeg-ajalt muudan nende postitused mõneks ajaks ometi nähtamatuks, sest ei jaksa tunda seda, mida need minus tekitavad.
Olen korduvalt iseennast tsenseerinud, teemadest kaarega ümber kõndinud, et mitte ärrituda või pidada virtuaalseid vaidlusi, mis kuhugi ei vii. See arvamusavaldus siin on omamoodi katse iseendale peale võetud vaikimisest välja murda ja oi, kui keeruline see tundub!
Jätsin sel aastal lausa kohalikel valimistel kandideerimata. Mitmete põhjuste hulgas on näiteks asjaolu, et ma ei jaksa praeguse ühiskondliku fooni taustal selgitada maailmavaadet, mis pole siin pool Läänemerd kuigivõrd populaarne, aga ka see, et viimaste aastate valimiskampaaniad on aina jõulisemale vastandumisele ehitatud. Isegi kui sina kellelegi ei vastandu, vastandutakse sulle, mõnikord kiusamise või ahistamiseni välja.
Kusjuures kiusamise ja (neti)ahistamise pärast on häiritud ning sellele viitavad inimesed pea mistahes poolel. Eriti marulise vaktsineerimisteema näitel: ühed on mõrtsukad, lambad ja demokraatia hävitajad, teised lamemaalased, uhhuulased ja harimatud matsid. Mugav ja lõbus ei ole päriselt kellelgi ning lisades eelnevale juurde konfliktid maailmavaateliste, religioossete jm eelistuste tasandil, võib tunduda, et väga ei tahagi – ega olegi – kellegagi suhelda.
Seda enam peaks kaasaja meediatarbijal (ning siia kuulub ka sotsiaalmeedia) argises kasutuses olema küsimus: kellele on kasulik, et ma nii tunnen? Ja kellele kahjulik?
Ja kuidas sellega teadmisega toime tulla?
Killuke digirahvast kujundab ülejäänute arvamust
Kuigi rahvasuu peab eestlase lemmiksöögiks teist eestlast, vajab ehk meelde tuletamist, et vaenlane ei ole siiski teine eestlane.
Sest meie kõigi – või vähemasti väga, väga suure enamuse – siinne ühine erakond, ühine religioon, ühine haridus-, tervise- ja sotsiaalpoliitika, ühine kaitse- ja kultuuripoliitika, ühine maailmavaade ja veregrupp on ometi ju Eesti! Iseseisev ja demokraatlik vabariik Eesti.
Jah, erinevad ehk nägemused, millises suunas kõigepealt peaks liikuma või kuidas ja millal ning kellega. Aga kuni me otsime neid kompromisse ja konsensuseid, kuni me arutleme, võib-olla isegi vaidleme natuke, ei tohiks unuda lasta, et meie kõigi vereringes voolab siiski tahe muuta see Läänemere-äärne lapike kõigile paremaks paigaks.
Vastasel korral võime leida end ühel hetkel olukorrast, kus keegi taob küll rinnule: “Mina võitsin, raisk!”, kuid siis avastab, et seda ideaali, seda Eestit, mille nimel justkui kakeldi, enam alles ei olegi.
Ei ole head võluvitsa, mis kõik ühe viipega korda teeks. Aktiivne ja avatud kuulamine, hoolivus ja tundetaiplikkus, eneseanalüüs ja argumenteeritud vestlus, heatahtlikkus ja usk muutuste võimalikkusesse – need on küll vajalikud supervõimed, ent nende järjepidev kasutamine ja oskuste lihvimine vajab aega ja kannatlikkust, kusjuures aeg-ajalt läheb asjaga lappesse ka kõige osavamatel praktikutel.
Ent üks võluterake ehk siiski. Nimelt on internetiuurijad välja toonud, et vaid umbes üks protsent interneti kasutajatest loob sellesse sisu. Postitusi, artikleid, kodulehti, foorumiarutelusid, kommentaare… Portaaliti ja teemati võib see veidi erineda. Näiteks kuus protsenti Twitteri kasutajatest Ameerika Ühendriikides loob ligi kolmveerandi sealsest poliitilisest sisust. Ülejäänud sealsed Twitteri-kasutajad loevad, laigivad ja jagavad seda, mida teised on arvanud.
Seega on väga väikesel osal digirahvast – ja märkimisväärsel osal tehisintellektist nagu algoritmid ja botid –suur mõju meie igapäevasele meediavoole ja arvamuse kujunemisele.
Seda teades: kui sa iseenda ühismeedia seinu vaatad, mis sealt paistab?
Kui rohkesti ahastust ja hukkamõistu Nende suunal, proovi vähemalt järgmised kümme postitust sisustada vastandumata, tundetaiplikult võib-olla hoopis millegi muuga!
Kui su seinalt ei paista suurt midagi, sest sa ei ole eriti aktiivne sisulooja, proovi seda vähemalt korra muuta: postita midagi kasvõi selle kohta, mis sind täna rõõmsaks teeb.
Kui su seinalt paistab ainult positiivseid uudiseid ja ilupilte, siis eks omamoodi eksitav teave on ju seegi: kellelgi siin ilmas ei lähe kogu aeg hästi, nii et püüa seda tasakaalustada mõne argisema teatega päriselust. Nii julgeb ehk keegi, kes on tundnud, et temal ei lähe kunagi postitamisväärselt hästi, kah sõna sekka öelda.
Ja kui on tunne, et (ühis)meedia ajab sellest hoolimata rohkem närvi kui rahustab, siis on igati asjakohane see ülemisest nurgast kinni klõpsata ning end hoopis välja jalutama või diivaninurgale aeglasemat (aja)kirjandust lugema sättida.
Prooviks vahelduseks nii, et eestlase lemmiktoit ei oleks teine eestlane, vaid midagi, mis meid päriselt toidab! Füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt.
Artikkel ilmus esmalt 30. septembril 2021. aastal ERRi arvamusportaalis.
Lisa kommentaar