Milline näeb välja järjekordne rahvusvahelise institutsiooni veebiüritus?
Alustuseks tervituskõned tähtsamatelt ametnikelt, kes kokku 20-25 minuti jooksul räägivad enam-vähem samadest asjadest: et probleem on tõsine; mida valdkonnas siiani on saavutatud ning mis veel saavutamata; kui hea meel on kõiki osalejaid sellel üritusel näha; et loodetavasti järgnev paneelarutelu võimaldab neid teemasid avada. Kuigi nad ise paneeli tarbeks enam(asti) kohale ei jää.
Järgnev virtuaalne paneelarutelu tähendab seda, et iga panelist räägib ise üksinda umbes 10 minutit. Aga need pole samad inimesed, kes tervituskõnesid pidasid. Ja suure tõenäosusega nad räägivad ka kauem kui 10 minutit, lõpetades moderaatori sekkumise peale vabandusega, et palju jäi veel rääkimata, aga äkki küsimuste ajal saab vastata nendele küsimustele.
Aga et igaüks räägib natuke pikemalt, ei jää küsimusteks ja järelaruteluks ikkagi aega. Ja et siiani pole kuulajaskond olnudki kuidagi aktiivsemalt kaasatud, ei teki ka üleminutitel suurt virtuaalsete käte merd küsimata jäänud küsimuste küsimiseks.
Poolteist tundi (ja üleminuteid peale) – ja korras!
Kuigi nadi korraldus võib sisult tõesti tähelepanu mujale viia, suutsin siiski ka mõned märkmed teha. Kuigi olin energia(vaesuse) ja soolise võrdõiguslikkuse omavaheliste seoste ja sõlmpunktidega juba enne päris hästi kursis.
Et energiateemad mõjutavad naisi ja mehi erinevalt.
Kusjuures et naisi töötab energiatootmise, aga ka selle kasutamise üle otsustavatel ametikohtadel meestest märksa vähem, ei pruugita just naisi puudutavat hästi teadvustada. Näide nii Eestist kui mujalt Euroopast: tänavavalgustuse vähendamine võib koheseid eelarveridu vaadates olla tõesti kokkuhoiuotsus, ent pimedamad tänavad vähendavad haavatavate gruppide, teiste hulgas naiste, ka laste, noorte, LGBT+ kogukonna turvatunnet. Mis vähendab nende liikuvust. Mis vähendab nende panust majandusse. Mis vähendab pikas plaanis ka eelarvesse jõudvaid tulusid.
Või kõlanud näited Serbiast, mis ilmselt ka Eesti kohta kehtivad: et naised vastutavad sagedamini kütmise eest, teevad neil küttekolletel tihti süüa, vastutavad kodus laste heaolu, sooja toa eest, on küttekollete seisukord – ning seega ka seda puudutav seadusandlus, normid, meetmed küttekollete kaasajastamiseks – ääretult oluline. Et suur osa Serbia naisi töötab hariduses, tervishoius jms ehk avaliku sektori hallatavates hoonetes, on oluline sooline mõjukoht ka sealsete küttekollete seisukord, hoonete soojustatus, muud võimalikud mõjud tervisele (hallitus, niiskus vms).
Rohepööre, rohereform, kestlikule energiale üleminek – kuidas iganes seda keegi tahab nimetada – peaks olema selliselt kaasav, et soolisi erinevusi osataks arvesse võtta. “We need to plan with women, not for women,” kõlas ürituse lõpus. Peame planeerima koos naistega, mitte naiste jaoks neid kaasamata.
Lisa kommentaar